neljapäev, 24. november 2016

Vigade parandus!

Ma olen ennegi kirjutanud, et kui ikka valmis saanud töö ei sobi mingil põhjusel siis tuleb harutada ja teha uuesti ja uuesti kuni sobima hakkab.
Nii juhtus ka minu sinise kleidiga,meenutuseks,et kleit oli selline.

Kandsin seda kleiti suvel aga häiris kleidi niiöelda"vanamuti pikkus" ja nüüd kui suveriided tuli garderoobis tahapoole paigutada, otsustasin ikkagi kleidi lühemaks harutada, sest lõnga ei olnud enam, et pikemaks heegeldada. Ühe õhtuga oli asi tehtud ja vot nüüd olen rahul.




tahapoole paigutada

neljapäev, 17. november 2016

Üks muster - kolm mütsi.

Juhtus jah nii, et sattus näppu üks muster ja mõtlesin, et kooks mütsi uue mantli juurde, mis on tumepunast värvi. Mõeldud ja mitte tehtud, sest lõnga ju polnud, nii tuligi Tallinna "Liann ja lõngad" poest see leida ja tore oli see, et 100% merino tumepunane lõng mind seal ootaski. Tuti,mis oli mõeldud võtmehoidjaks, ostsin koti poest ja kodus oli tumepunast mohäärlõnga ka, mille ma meriinole kõrvale panin. Kudumine läks ruttu ja müts oligi valmis.

 Müts on ilus ja mugav ning mis kõige tähtsam sobib ideaalselt mantliga. Tütar nägi mütsi ja tal oli ju ka kohe sellist endale vaja. Nii ta ostiski tuti ja oma maitse järgi lõnga ning minul ei jäänud muud üle kui müts kududa, nii valmiski müts number 2.
Müts number 3 sai kootud ühele väga armsale inimesele mõeldes.
Ja nii saigi kolm mütsi ühe mustri järgi kootud.
Kuna mütside tutid on ehtsast karusnahast, siis peaks ju tuti saama pesemise ajaks ära võtta, seega arvasin, et olen kaval ja kasutan selleks nööpi mütsi pahemal poolel.


esmaspäev, 12. september 2016

Üks lapiline.

See lapiline pikk kampsun valmis juba juulis ja ootas siiani pildi peale saamist. Lõngad on kõik varudest, mida ikka on piisavalt palju.

Punane lõng on 100% villane, Lima lõng 65% villa ja 35% alpakat ja oliivroheline 100% alpaka, kudumiseks kasutasin nr. 4,0 vardaid. Punane ja oliivi karva on võetud kahekordselt. Kampsun koosneb ruudust, mille kudumiseks on loodud üles 121 silma.

varrukad on eraldi peale ruutude ühendamist ringselt külge kootud, kaelus ja varruka suud on üle heegeldatud vähikäigul.
Tükid on valmis ja ootavad kokku õmblemist.
 Sõbrad tulid ka pildile, sest nad on nii edevad tüdrukud, et kui näevad fotoaparaati minu käes siis tahavad poseerida täies ilus, nagu modellid kohe.

Pildid ilusas Viljandis.






reede, 26. august 2016

Vaip ja korvid.

Suvi on möödunud suure remondi ja mööbli vahetuse tähe all. Sai pandud ka uus põrand, seega tuli mõte heegeldada üks lihtne vaip. Selleks ostsin Viljandi Kaubamajast trikoopaela, mis on toodetud Eestis OTEKS AS-is . Ühes tokis on trikoopaela 500g -100m ja hind 5,90 euri.

Väga kvaliteetne ja mõnus heegeldada. Heegelnõel nr.10,0. Vaiba jaoks kulus 5 tokki trikoopaela, vaiba läbimõõduks sai 120 cm.,
Korvid-  1 tokk = 1 korv.





teisipäev, 12. juuli 2016

Teksasinine kleit.

Valmis sai üks Dropsi Safrani teksasinisest 100% puuvillasest lõngast kleit. Lõnga oli (8 tokki), mis oli ostetud juba mitu aastat tagasi suve kampsiku tarvis aga äkki tuli mõte, et heegeldaks hoopis tuunika ja nii alustasingi kaelusest heegeldamist aga kui tuunika oli juba päris pikk ja lõng otsakorral, tuli mõte et teen siiski kleidi. Kuna oli lõnga liiga vähe hakkasin internetiavarustes e-poodidest lõnga juurde otsima ja siis selgus, et seda lõnga pole peaaegu enam kellelgi, kuni lõpuks sain "Rohelisest vihmavarjust" 6 viimast tokki. Nii pidin arvestama selle koguse lõngaga ja sain siis täpselt sellise kleidi nagu piltidel näha ning lõnga jäi alles veel pöidlaotsa suurune kera.
Heegeldamiseks kasutasin nõela nr.3.






  














 

Pildid tegi hea sõber Tiina. Aitäh!

reede, 29. aprill 2016

Must kleit.

Ma vaatasin, et minu viimane postitus on olnud eelmise aasta lõpus, siis imestasin ise ka, et kas tõesti, nii ammu.
Mul paraku on nii, et kui mul saab üks töö valmis ja järgmise jaoks on lõng küll olemas aga väga häid mõtteid ja ideid pole, siis ma kõnnin ringi nagu vaimust vaevatud ja ei saa kuskil rahu kuni tuleb vaim peale ja see ahhaaaa äratundmine. Vot see on üks väga hea tunne- see ahhaaa tunne.
Nüüd kirjutan siis sellest musta kleidi saamisloost.
Tahtsin ammu musta pikka kleiti heegeldada aga millist, polnud õrna aimugi.
Surfasin siis internetis ringi ja leidsin ühe laudlina mustri, mis mulle meeldima hakkas. Tahtsin esialgu tellida heegeldamiseks DROPSI "safranit" aga selgus, et seda lõnga musta värvi polnud üheski e-poes ja siis leidsin Vikkeli e-poest "LINE 134 Candy". Tellisin kohe viimased 12 tokki sealt ära ja saingi heegeldamisega peale hakata, kohe oli ka selge, et nendest tellitud tokkidest ei piisa.
                                      

Algus oli raske ja palju harutamist, enne kui sai see muster heegeldatud.

 
Ja nüüd oli mõistus korraga otsas, mis nüüd edasi?
Jah oli paar liniku mustrit mida tahtsin kindlasti kasutada aga kuidas need omavahel sobitada.
Mul ei ole kunagi nii nagu Rutal, kes kirjutab oma blogis,( http://vivrutdesigns.blogspot.ie) 
nii: Aga mul ju tuleb kohe kleit, nii kui heegelnõela kuskile lõnga sisse ajan - ja jälle juhtus nii. Ma käin tema blogi aegajalt piilumas ja mulle meeldivad tema ehted ja heegeldused- kudumised nii väga.
Ma olen hädas eluaeg olnud prefektsionismiga, kõiges, kõik peab olema ideaalne ja isegi veel parem kui ülivõrdes ideaalne. Seepärast ka harutamine pole küsimus- kuni asi saab täiuslik- perfektne.
Seega ei tule mul mitte midagi kergelt kui heegelnõela või vardad kätte võtan,  pean palju vaeva nägema.
Kleit sai valmis ja täna ma võin sellega rahul olla.
Lõnga ma ostsin Vikkeli poest juurde veel 12 tokki ja tellisin hiljem e-poest veel 6 tokki, seega kokku 30 tokki lõnga, millest jäi 2 tokki järgi.
Kuna õmblemises ma väga tugevalt ennast ei tunne, aitas voodri kleidile õmmelda minu ihuõmbleja Marje.
Pildid tegi fotograafiaga sinapeal olev Tiina.







Pildil olev sõber, Põnn on laenatud.

pühapäev, 20. detsember 2015


Kaua tehtud kaunikene!

Kaua sai seda lapitehnikas jakki tõesti tehtud aga kas ta ka kaunikene sai ei oska ise hinnata. Idee selle kudumiseks sain "Käsitöö" ajakirja sügis 2015 numbrist. See tundus nii põnev, et alustasin kudumist kohe samal päeval kui ajakiri minu postkasti potsatas, sest lõnga millest kududa on ju koju varutud nii palju, et võiks lausa äri avada. Isegi nööbid olid internetist tellitud ja ootasid oma aega.      Kudusin kõrgusesse kolm ruudurida ja ind rauges, jätsin töö kõrvale ja siis kudusingi vahepeal valmis roosa kampsuni (vaata eelmine postitus).
Kuna ma olen selline inimtüüp, kes peab kõik alustatu lõpule viima siis võtsingi ta uuesti kätte ja kudusin ja kudusin neid ruudukesi. Vahepeal kui tuli tüdimus peale nendest ruutudest siis lahendasin ristsõnu ja kudusin jälle. Viimane lõpp oli küll lausa valuga pooleks, sest sellised ilmad nagu praegu väljas on, ei sobi minu haigetele liigestele kuidagi, randmed on valusad , paistes ja kanged. Aga ilma kudumata ma elada ei saa, sellest olen ka aru saanud. Seega kaua läks aga valmis ta sai.
Selle õpetuse järgi ma siis alustasin, õpetasin seda ka oma sõbrannale, kes ruutudest endale vesti kudus. Tegelikult on ruutude kudumine väga lihtne aga selle eest töömahukas.

Lõngaks sai valitud Dropsi Lima mix (65% vill, 35% alpaka) värviks petrool.
Vardad nr 4 ja 3,5. Ruudu suurus 25 silma ehk  5,2 x 5,2 cm.


Esimesed ruudud.

 

Suvel kui me sõbranna juures Haapsalus käisime ja ühe mõnusa tüdrukute päeva tegime spa ja shoppamine kuulusid ka selle hulka, ostsin sealt ühe roosidega romantilise seeliku. Nüüd kui hakkasin oma jakki pildistama, märkasin et kui hästi need omavahel sobivad.

Nööbid ju ka roosiõiega.
Pildistamiseks on tänane päev ikka väga pime, kuidagi ma selle jaki ikka pildile püüdsin.
Viimane pilt ei vasta üldse värvidele aga sealt on näha väike krae.



Ääred heegeldasin vähikäigul üle ja seda ma kasutan kindlasti veel.